Michael Haneke uusim film, irooniliselt pealkirjastatud „Õnnelik lõpp“, on pinev peredraama, mis esilinastus tänavuse Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis. Austria meisterlavastaja võtab taas kord oma halastamatu luubi alla heal järjel Euroopa perekonna siseelu... kogu oma klantsi pealispinna all määnduvas väärastumuses.

Filmiloo tegevustik leiab aset Prantsuse sadamalinnas Calais’s, Euroopa pagulaskriisi ühes tulipunktis. See asjaolu ei oma aga oma heaolumulli privileegipimeduses elavate enesekesksete tegelaste jaoks mingit erilist tähtsust. Karmist karjäärinaisest peretütar Anne (Isabelle Huppert, „Elle“) on põduraks jäänud isalt (Jean-Louis Trintignant, „Armastus“) üle võtnud perekonnäri juhtimise ning tema õlul on ka perekondlik suurmajapidamine. Uhkes häärberis elavad rõõmsalt koos veel Anne’i luuserist poeg (Franz Rogowski, „Victoria“), vend Thomas (Mathieu Kassovitz, „Viha“) koos oma uue perega ning kusagil taustal teevad nende eest kogu musta töö ära marokolastest teenijad. Mõõdetud tempos lahti rulluv thrillerlik lugu läheb käima sellest, kui nende juurde kolib elama Thomas’ õrnalt sotsiopaatlike kalduvustega teismeline tütar Eva, kelle ema on kahtlastel asjaoludel mürgistusega haiglasse sattunud. Järk-järgult paljastub trööstitu portree – jõuka keskklassi hingeline kalestumine, mis näib iga põlvkonnaga võtvat üha süngemaid pöördeid.

Režissööri loomingu austajad leiavad siit rohkelt tagasiviiteid tema varasematele töödele ja loomingus läbivalt esindatud teemadele, kuid kogenud inimhingede lahkaja operatsioonisaali lambid on seekord senisest veelgi eredamad, skalpellid veelgi teravamad.

Kaarin Piiskoppel