Daniil Harmsist, sellest tänapäeva vene kirjanduse ühest olulisemast mõjutajast ja absurdikirjanduse esiisast, kes oma markantse välimusega 1920–1930ndate Peterburi tänavatel laineid lõi, on tehtud küll lugematu hulk dokumentaalfilme, saadetest rääkimata, ent mängufilmi jõuab tema isik alles esimest korda. Muidugi, tänavu möödub 
75 aastat ka kirjaniku surmast blokaadirõngas Leningradi vangla hullumajas.

Harms pidas end geeniuseks ja nagu geeniused ikka, siples temagi pidevas rahapuuduses. Vahel teda avaldati, enamasti mitte. Leningradi korterid, tänavad ja kaldapealsed, lasteajakirjade Siil ja Siisike toimetus, sõbrad oberiuudid… sekka absurdsevõitu tegelaskujusid ja anekdootlikke situatsioone, mis filmi realismi aeg-ajalt lõhuvad. Vaikne vastandumine ühiskonna normeeriva survega. Pealtnäha on kõik justkui mäng, aga kusagilt hingepõhjast aimdub painavat igatsust.

Harmsi mängib Poola näitleja Wojciech Urbanski, kes on oma tegelaskuju iseloomustanud järgmiselt: „Ta on ekstsentriline. Ta peidab ennast. Millal ta kannab maski? Millal ta on siiras? Kas ta oli tõesti skisofreenik? Miski pole selge!“

Kaks auhinda Shanghai festivalilt, stsenaariumi ja operaatoritöö eest. Tasub vaatamist juba sellepärast, et räägib Harmsist – Vene Kafkast, keda on tänuväärselt palju ka eesti keelde tõlgitud ja teatriski mängitud.