Eesti filmisõprade seas on üsnagi arvestataval määral neid, kelle lapsepõlve kujundasid mitte alati just filmimaailma kvaliteetseima toodangu hulka kuuluvad, ent samas alati meelelahutuslikud India filmid. Ikka film kahes osas ja hinnaks vahel hingematvad 
70 kopikat, mille kinokassasse kandmise nimel tuli loobuda nii pudelist Kellukese 
limonaadist kui ka maisikepikeste pakist (mida kinosaali smugeldades läks rind kummi ka kõige kõhetumal poisikesel). Ja siis algas film ja saali paiskusid suured tunded, õilsad kangelased ja õelad pahad, eepilised võitlusstseenid (tagurpidisalto üle veoauto kuulus iga normaalse India filmis aset leidnud kakluse juurde, vähemalt nii tundus) ning mõistagi need laulud ja need tantsud!

Miks ma sellest kõigest praegu räägin? Ikka sellepärast, et pidu on tulnud kõigi nende õuele, kelle hinges siiamaani nendel filmidel oma eriline soe koht on. Kuigi „Basmati Blues“ on film, mille tegevus lükatakse käima Indiast kaugel Ameerika Ühendriikides, pühitakse selle riigi tolm ruttu tegelaskujude kingade alt ja me siirdume värviküllasesse Indiasse, kus inimesi haarab taas kord keset täiesti suvalisi stseene vastupandamatu vajadus jalga keerutama ja viisijuppi veeretama hakata. Hea tuju on sombuses Eesti novembris garanteeritud ka ilma teadmiseta, et filmi peaosas kehastab noort ja ambitsioonikat teadlast paari aasta tagune Oscari laureaat Brie Larson („Short Term 12“, „Tuba“).

Sisust ka: üliandekas, ent samas veidi eluvõõras teadlane (Brie Larson) töötab suurfirmas, mis on saanud hakkama tõelise läbimurdega – nad on leiutanud geneetiliselt muundatud riisisordi ja just meie noor teadlane on see, kes peab rändama Indiasse, et see idee kohalikele riisikasvatajatele maha müüa. Ei lähe eriti kaua, kui mängu tulevad armastus, armukolmnurk ja suurkorporatsioon, mis paljastab oma – arvasite ära – õela pale. Nüüd jääb meil üle ainult vaadata, kuidas nad suudavad sellesse kõik need laulu- ja tantsunumbrid sisse põimida.

Timo Diener