Filmid

Ühe väikese filmistuudio tõus ja langus

The Rise & Fall Of a Small Film Company, "Grandeur et décadence d’un petit commerce de cinéma"

Märksõna: Film

Sünopsis

Režissöör

Režissöör Gaspard Bazin, filmirežissöör ja parandamatu naistemees, valmistab ette uut mängufilmi. Ta otsib sellele endiselt näitlejaid ja sponsoreid, sest Jean Almereydal, tema produtsendil, on aina raskem ettevõtte jaoks raha leida. Jeani naine Eurydice unistab filmistaariks saamisest. Kahe mehe vahel saab alguse perversne mäng: Almereyda tahab küll naisele meele järgi olla, kuid Bazini halastamatu võrgutaja maine ei luba tal sõbralt Eurydice’i jaoks rolli paluda.

Filmi taastamine on alati hea uudis, eriti kui tegu on Jean-Luc Godardi tööga, mille peaosas hiilgab küps ja võimas Jean Pierre Léaud. Ja kui seda restaureerimist on juhendanud nimekas operaator Caroline Champetier, siis on see filmigurmaanidele tõeline maiuspala, mis jääb värskeks ja paeluvaks ka 30 aastat hiljem.

„Ühe väikese filmistuudio tõus ja langus“ on üks peatükk „Série Noire“ tele-thriller’ite sarjast, kuid kasutades thriller’i õhukest struktuuri üksnes alibina, võtab see film endale vabaduse teha läbilõige produktsiooniprotsessis toimuvast koos kõigi sealsete egode, maaniate ja armukadedustega, tehnikute, lisatööliste ja varjus töötavate inimestega, samas kui peategelased üritavad meenutada Prantsuse kino hiilgeaega.

JLG pidi algselt panustama „Série Noire’i“ ühe thriller’i, kuid hellitas publikut hoopiski pärliga, mis on film filmi sees ühest filmist, ja enamgi veel. Parim avalöök meie „Põhjusega mässajad“ programmile.

Javier Garcia Puetro

Jean-Luc Godard

(sünd 1930, Pariis) on tegutsenud ajakirjaniku ja kriitikuna ajakirjades La Gazette du Cinéma ja Cahiers du Cinéma. Godard oli Prantsuse filmikunsti uue laine üks põhilisi kujundajaid ja tema esimene mängufilm „Viimsel hingetõmbel“ (1960) kindlustas talle juhtpositsiooni rahvusvahelises filmikunstis. Praeguseks on see üks suurimaid veel elavaid kinokunsti ikoone lavastanud üle 60 täispika mängu- ja dokumentaalfilmi, neist viimaseid „Meie muusika“ (2004), „Sotsialism“ (2010) ja „Jää jumalaga, keel“ (2014) on näidatud ka PÖFFil.

Filmograafia

  • valik/selected: À bout de souffle (Viimsel hingetõmbel, 1960)
  • Vivre sa vie (It’s My Life, 1962)
  • Le Mépris (1963)
  • Bande à part (The Outsiders, 1964)
  • Alphaville (1965)
  • Pierrot le fou (Hull Pierrot, 1965)
  • Masculin
  • féminin (1966)
  • Weekend (1967)
  • 2 ou 3 choses que je sais d’elle (Two or Three Things I Know About Her, 1967)
  • Sauve qui peut (la vie) (Every Man for Himself, 1979)
  • JLG par JLG (1994)
  • Notre Musique (Meie muusika, PÖFF 2004)
  • Film Socialism (Sotsialism, PÖFF 2010)
  • Goodbye to Language (Jää jumalaga, keel, PÖFF 2014)

Ajakava

25.11.2017
20:15 - 21:45
Tallinn, 
Coca-Cola Plaza
Saal 10
Subtiitrid: ENG
Seansikood: 090703
Väljamüüdud
Külalistega seansid võivad lõppeda hiljem.

Programm

Põhjusega mässajad

Filmi info

Riigid: Prantsusmaa, Šveits
Aasta: 2017
Kestvus: 90 minutit
Keel: prantsuse
Režissöör: Jean-Luc Godard
Produtsent: Pierre Grimblat
Stsenarist: Jean-Luc Godard
Operaatorid: Caroline Champetier, Serge Le François
Osatäitjad: Jean-Pierre Mocky, Marie Valera, Jean-Pierre Léaud
Tootja: JLG Films
Levitaja: Capricci Film
Festival: Locarno

Sünopsis

Režissöör

Režissöör Gaspard Bazin, filmirežissöör ja parandamatu naistemees, valmistab ette uut mängufilmi. Ta otsib sellele endiselt näitlejaid ja sponsoreid, sest Jean Almereydal, tema produtsendil, on aina raskem ettevõtte jaoks raha leida. Jeani naine Eurydice unistab filmistaariks saamisest. Kahe mehe vahel saab alguse perversne mäng: Almereyda tahab küll naisele meele järgi olla, kuid Bazini halastamatu võrgutaja maine ei luba tal sõbralt Eurydice’i jaoks rolli paluda.

Filmi taastamine on alati hea uudis, eriti kui tegu on Jean-Luc Godardi tööga, mille peaosas hiilgab küps ja võimas Jean Pierre Léaud. Ja kui seda restaureerimist on juhendanud nimekas operaator Caroline Champetier, siis on see filmigurmaanidele tõeline maiuspala, mis jääb värskeks ja paeluvaks ka 30 aastat hiljem.

„Ühe väikese filmistuudio tõus ja langus“ on üks peatükk „Série Noire“ tele-thriller’ite sarjast, kuid kasutades thriller’i õhukest struktuuri üksnes alibina, võtab see film endale vabaduse teha läbilõige produktsiooniprotsessis toimuvast koos kõigi sealsete egode, maaniate ja armukadedustega, tehnikute, lisatööliste ja varjus töötavate inimestega, samas kui peategelased üritavad meenutada Prantsuse kino hiilgeaega.

JLG pidi algselt panustama „Série Noire’i“ ühe thriller’i, kuid hellitas publikut hoopiski pärliga, mis on film filmi sees ühest filmist, ja enamgi veel. Parim avalöök meie „Põhjusega mässajad“ programmile.

Javier Garcia Puetro

Jean-Luc Godard

(sünd 1930, Pariis) on tegutsenud ajakirjaniku ja kriitikuna ajakirjades La Gazette du Cinéma ja Cahiers du Cinéma. Godard oli Prantsuse filmikunsti uue laine üks põhilisi kujundajaid ja tema esimene mängufilm „Viimsel hingetõmbel“ (1960) kindlustas talle juhtpositsiooni rahvusvahelises filmikunstis. Praeguseks on see üks suurimaid veel elavaid kinokunsti ikoone lavastanud üle 60 täispika mängu- ja dokumentaalfilmi, neist viimaseid „Meie muusika“ (2004), „Sotsialism“ (2010) ja „Jää jumalaga, keel“ (2014) on näidatud ka PÖFFil.

Filmograafia

  • valik/selected: À bout de souffle (Viimsel hingetõmbel, 1960)
  • Vivre sa vie (It’s My Life, 1962)
  • Le Mépris (1963)
  • Bande à part (The Outsiders, 1964)
  • Alphaville (1965)
  • Pierrot le fou (Hull Pierrot, 1965)
  • Masculin
  • féminin (1966)
  • Weekend (1967)
  • 2 ou 3 choses que je sais d’elle (Two or Three Things I Know About Her, 1967)
  • Sauve qui peut (la vie) (Every Man for Himself, 1979)
  • JLG par JLG (1994)
  • Notre Musique (Meie muusika, PÖFF 2004)
  • Film Socialism (Sotsialism, PÖFF 2010)
  • Goodbye to Language (Jää jumalaga, keel, PÖFF 2014)
Anna hääl oma lemmikmässajale siin!