Rasmus on oma (vallalise) eluga väga rahul: käib sõpradega jalkat mängimas ja veedab muidu lõbusalt aega. Ta on seltskonna hing. Ühel peol kohtub ta Mariega. Naine on veelgi sarmikam kui mees, pealegi ilus ja seksikas. Igaühe unistus.

Loomulikult tekib Rasmuse ja Marie vahel klapp. Kõik on algusest peale liblikaliselt maagiline. Kiiresti viib üks asi teiseni, sest miks oodata, kui kõik tundub nii õige, ja noored kolivad kokku. On ju sõbradki juba ammu endale kaaslase leidnud ja punuvad hoolsalt pesa. Peagi avastab Rasmus, et paneb taldrikuid valesti nõudepesumasinasse. Tema armastatud plaadikogu võtab riiulis liialt ruumi. Kitarr, mida ta just tihti ei mängi, võiks kolida panipaika. Need ju ei ole suured „ohverdused“, mida naine soovib, ja Rasmus lähebki asjaga kaasa. Midagi jääb siiski torkima. Või on need lahti löödud killud tema hingest, mis küljest pudenedes haiget teevad?

Tõenäoliselt saavad Rasmusega suhestuda paljud, nii mehed kui ka naised. See teeb filmist veidi masohhistliku naudingu, kuid eks seda on ka suhted, mille üks versioon ekraanil lahti rullub. Nautimine tuleb ainult õigel ajal ära lõpetada, sest vastasel juhul on tulemus laastav.

Kaisa Karu