Sünnib laps. See võiks olla rõõmus sündmus, kuid miski on paigast ära: ema on õnnetu ja rahutu ning tal on raske lapsega sidet luua. Ometi ei räägi film sünnitusjärgsest depressioonist.

Selgub, et värske ema Mara on mures oma kallima pärast, kes on sattunud skandaali ja redutab maakodus. Naine sõidab koos pojaga sinna, kuid esialgu ei taha ihukaitsja teda mehe juurde lasta. Pole ka ime, sest kohal on ka mehe abikaasa. Mara ei lase end siiski heidutada, mees tunnistab lapse omaks ja lubab järgmisel päeval Maraga kohtuda. Kuid lubatud ajal saabuvad hoopis toosama ihukaitsja ning mehe advokaat. Naist sunnitakse vägivaldselt kirjutama alla dokumendile, mis ärimehe isakohustustest vabastab. Ometi ei räägi film ka pika ninaga jäetud armukese kurvast saatusest.

See lugu on hoopis mitmekihilisem ja keerulisem nagu nii mõnegi poliitiku korruptsiooniskeem. See haarab vaataja endasse ja hoiab teda pinevil nagu altkäemaks ametnikku. Mara, kes on sünnitusest ja peksust füüsiliselt katki, heitleb tunnete meres, mille ühel kaldal on mees, keda ta meeleheitlikult armastab, ja teisel tema poeg, kes on osa tema ihust ja kellele ta ei taha teha sama, mida kord talle tehti. Peaosatäitja Maruša Majer teeb äärmiselt mõjusa rollisoorituse.

„Ivani“ režissöör Janesz Burger on üks tänapäeva Sloveenia tuntumaid filmilavastajaid, kelle varasemaid filme „Tühijooks“ (1999) ja „Circus Fantasticus“ (2011) on näinud ka PÖFFi publik.

Kaisa Karu