„Metsikud roosid“ viib vaataja nukrasse Poola väikekülla. Filmi keskmes on Ewa (Marta Nieradkiewicz), kelle abikaasa (Michal Zurawski) teenib pere parema elujärje nimel leiba Norras. Mõistagi on olukord komplitseeritud kummagi osapoole jaoks, ent film vaatleb situatsiooni pigem Ewa mätta otsast. Kiht-kihi haaval uuritakse noore, kahte last kantseldama jäänud naise allasurutud soove, meeleheidet ja murdumise hetki.

Kujundlikult öeldes ongi filmis kaks rinnet. Ühel pool on Ewa oma soovide, unistuste, kahetsusega. Teisel pool külakogukonna ootused noorele naisele. Harjumuspäraselt on kogukonnast olnud abi ja lohutust, ent paraku vaid nendele, kelle olemus on piisavalt paindlik ja vormitav. Ewal on raske sobitada end kapseldunud külas kehtivatele normidele vastavaks. Sümboolselt näitab naise distantseerumist Ewa ja Andrzej maja, mis kõrgub tondilossina keset tühermaad.

„Metsikud roosid“ on kurvameelne sissevaade perekonna ellu, kus tunded on pideva eemalviibimise tõttu lahtunud. Toimuva muudab kõnekaks olukorra realistlikkus. Ewa ja Andrzej on näide tänapäeva perekonnast, kus üks pooltest majanduslikel põhjustel välismaal töötab. Majanduslikult tasub taoline elukorraldus kindlasti ära, ent kuidas mõjub see suhtele? Eesti vaatajatel on siin kindlasti äratundmist, on ju pendeldamine harilik nähtus ka liinil Eesti-Soome. Ehkki Poolas on teine sotsiaalne keskkond, teised normid ja ärgem unustagem, et vahemaa Soome ja Eesti vahel on praktiliselt olematu. „Metsikud roosid“ ei ole kirgedest puretud, taldrikuloopimise-laadi draama. Pigem on draama antud juhul seesmine, varjul hoitud tunne, mida esitatakse hingeliste tundmuste avamisel. See omakorda paneb filmi tasaselt, ent pingeliselt voolama.

Aurelia Aasa