Filmid

Tokyo iidolid

Tokyo Idols

Märksõna: Muusika

Sünopsis

Režissöör

Tänapäeva Jaapani popkultuuri üheks suurimaks fenomeniks on iidolid (jp k. aidoru) – nunnudesse kostüümidesse riietatud teismelistest tüdrukutest sooloartistid või nendest koosnevad tüdrukutebändid, mis J-Pop-stiilis laulu- ja tantsunumbreid esitavad. 1970. aastate alguses muusikatööstustest alguse saanud popkultuuri nähtusest on tänaseks välja kasvanud nii kodumaine kui ka rahvusvaheline miljardibisnis ja rahamasin, mille tipus figureerivad rahvusvaheliselt tuntud staarirühmitused nagu AKB48, Perfume ja Babymetal ning redeli alumistel pulkadel alles oma karjääri alustavad tundmatud artistilootused. Keskealistest, tihtilugu üksikutest meesterahvastest fänne jagub aga nii proffidele kui debütantidele ning andunud järgijad ei kohku kulutamast igakuiselt tuhandete eurode väärtuses raha, et oma noortele lemmikutele toetust avaldada.

Jaapani uue põlvkonna naisdokumentalisti Kyoko Miyake rahvusvaheliselt tunnustatud dokumentaalfilm heidab kõrvale iidolikultuuri sädeleva pealispinna, viies meid oma karjääri alustava, 19-aastase Rio Hiiragi (artistinimega RioRio) ja tema fännklubi juhtiva 43-aastase üksiku meesterahva Koji Yoshida argipäeva, proovides ühelt poolt selgusele jõuda, mis paelub varateismelisi tüdrukuid sukelduma karmi tempo, kauge eesmärgi ja lühikese karjääriperspektiiviga iidoliärisse ning teisalt, miks keskealised Jaapani mehed klammerduvad teismeliste tüdrukute poolt loodud naiivsust täis fantaasiamaailma.

Sten Saluveer

Kyoko Miyake

on õppinud ajalugu Tokyo ülikoolis, pärast seda läks ta elama Inglismaale, kus hakkas Oxfordis uurima nõidumisega seotud ajalugu. Tema esimene lühifilm „Brakeless“ oli edukas ja seda näidati nii PBS kui ka BBC telekanalites. Tema esimene täispikk dokumentaal „My Atomic Aunt“, mis sai toetuse Sundance’i Instituudi Dokumentaalfilmide Fondilt, linastus samuti paljudes telekanalites üle kogu maailma. Tema lühifilm „Hackney Lullabies“ (2011) pälvis Berliinis auhinna ja linastus hiljem veel ka Londonis ja Sydneys. Tänavu Sundance’i festivalil esilinastunud „Tokyo iidolid“ on Miyake teine täispikk dokumentaalfilm.

Filmograafia

  • My Atomic Aunt (2013, doc)
  • Tokyo Idols (2017, doc)

Ajakava

18.11.2017
20:00 - 21:30
Tallinn, 
Coca-Cola Plaza
Saal 8
Subtiitrid: ENG
Seansikood: 020505
Väljamüüdud
23.11.2017
19:30 - 21:00
Tallinn, 
Coca-Cola Plaza
Saal 4
Subtiitrid: ENG
Seansikood: 070306
Väljamüüdud
24.11.2017
17:00 - 18:30
Tartu, 
Cinamon
Saal 4
Subtiitrid: ENG
Seansikood: 081801
Väljamüüdud
Külalistega seansid võivad lõppeda hiljem.

Programm

Avastamata kaadrid: Jaapani kaasaegsete naisrežissööride fookus

Filmi info

Riigid: Kanada, Suurbritannia, Jaapan
Aasta: 2017
Kestvus: 90 minutit
Keel: jaapani
Režissöör: Kyoko Miyake
Produtsendid: Felix Matschke, Kyoko Miyake, Bob Moore
Stsenarist: Kyoko Miyake
Operaator: Van Royko
Montaaž: Anna Price
Helilooja: David Drury
Tootja: BBC Four
Festivalid: Sundance, Edinburgh, Sarajevo, Melbourne

Sünopsis

Režissöör

Tänapäeva Jaapani popkultuuri üheks suurimaks fenomeniks on iidolid (jp k. aidoru) – nunnudesse kostüümidesse riietatud teismelistest tüdrukutest sooloartistid või nendest koosnevad tüdrukutebändid, mis J-Pop-stiilis laulu- ja tantsunumbreid esitavad. 1970. aastate alguses muusikatööstustest alguse saanud popkultuuri nähtusest on tänaseks välja kasvanud nii kodumaine kui ka rahvusvaheline miljardibisnis ja rahamasin, mille tipus figureerivad rahvusvaheliselt tuntud staarirühmitused nagu AKB48, Perfume ja Babymetal ning redeli alumistel pulkadel alles oma karjääri alustavad tundmatud artistilootused. Keskealistest, tihtilugu üksikutest meesterahvastest fänne jagub aga nii proffidele kui debütantidele ning andunud järgijad ei kohku kulutamast igakuiselt tuhandete eurode väärtuses raha, et oma noortele lemmikutele toetust avaldada.

Jaapani uue põlvkonna naisdokumentalisti Kyoko Miyake rahvusvaheliselt tunnustatud dokumentaalfilm heidab kõrvale iidolikultuuri sädeleva pealispinna, viies meid oma karjääri alustava, 19-aastase Rio Hiiragi (artistinimega RioRio) ja tema fännklubi juhtiva 43-aastase üksiku meesterahva Koji Yoshida argipäeva, proovides ühelt poolt selgusele jõuda, mis paelub varateismelisi tüdrukuid sukelduma karmi tempo, kauge eesmärgi ja lühikese karjääriperspektiiviga iidoliärisse ning teisalt, miks keskealised Jaapani mehed klammerduvad teismeliste tüdrukute poolt loodud naiivsust täis fantaasiamaailma.

Sten Saluveer

Kyoko Miyake

on õppinud ajalugu Tokyo ülikoolis, pärast seda läks ta elama Inglismaale, kus hakkas Oxfordis uurima nõidumisega seotud ajalugu. Tema esimene lühifilm „Brakeless“ oli edukas ja seda näidati nii PBS kui ka BBC telekanalites. Tema esimene täispikk dokumentaal „My Atomic Aunt“, mis sai toetuse Sundance’i Instituudi Dokumentaalfilmide Fondilt, linastus samuti paljudes telekanalites üle kogu maailma. Tema lühifilm „Hackney Lullabies“ (2011) pälvis Berliinis auhinna ja linastus hiljem veel ka Londonis ja Sydneys. Tänavu Sundance’i festivalil esilinastunud „Tokyo iidolid“ on Miyake teine täispikk dokumentaalfilm.

Filmograafia

  • My Atomic Aunt (2013, doc)
  • Tokyo Idols (2017, doc)