Tänapäeva Jaapani popkultuuri üheks suurimaks fenomeniks on iidolid (jp k. aidoru) – nunnudesse kostüümidesse riietatud teismelistest tüdrukutest sooloartistid või nendest koosnevad tüdrukutebändid, mis J-Pop-stiilis laulu- ja tantsunumbreid esitavad. 1970. aastate alguses muusikatööstustest alguse saanud popkultuuri nähtusest on tänaseks välja kasvanud nii kodumaine kui ka rahvusvaheline miljardibisnis ja rahamasin, mille tipus figureerivad rahvusvaheliselt tuntud staarirühmitused nagu AKB48, Perfume ja Babymetal ning redeli alumistel pulkadel alles oma karjääri alustavad tundmatud artistilootused. Keskealistest, tihtilugu üksikutest meesterahvastest fänne jagub aga nii proffidele kui debütantidele ning andunud järgijad ei kohku kulutamast igakuiselt tuhandete eurode väärtuses raha, et oma noortele lemmikutele toetust avaldada.

Jaapani uue põlvkonna naisdokumentalisti Kyoko Miyake rahvusvaheliselt tunnustatud dokumentaalfilm heidab kõrvale iidolikultuuri sädeleva pealispinna, viies meid oma karjääri alustava, 19-aastase Rio Hiiragi (artistinimega RioRio) ja tema fännklubi juhtiva 43-aastase üksiku meesterahva Koji Yoshida argipäeva, proovides ühelt poolt selgusele jõuda, mis paelub varateismelisi tüdrukuid sukelduma karmi tempo, kauge eesmärgi ja lühikese karjääriperspektiiviga iidoliärisse ning teisalt, miks keskealised Jaapani mehed klammerduvad teismeliste tüdrukute poolt loodud naiivsust täis fantaasiamaailma.

Sten Saluveer