Filmid

Hooldusõigus

Custody, "Jusqu'à La Garde"

Märksõna: Noored

Sünopsis

Režissöör

Peaaegu talumatult pingeline, kõiki valuvõtteid lubav sõit läbi koduse vägivalla õuduste – „Hooldusõigus“ on pilku ekraanile tõmbav painava reaalsuse ja kõrgemal tasemel kinematograafia sümbioos. Segu saab räige, nagu kavatsetudki: see liigeseid väänav, südant seisma panev linateos illustreerib kodust vägivalda ja sundmõtteid viisil, mis muudab hirmu käegakatsutavaks. Ometi nimetab režissöör oma mõjutajatena ka filme „Hiilgus“ ja „Kramer Krameri vastu“ ning need on ka kergesti äratuntavad. Selline on prantslase Xavier Legrand’i dünaamiline mängufilmidebüüt.

Film algab ringkonnakohtus, kus Antoine ja tema naine Miriam koos oma advokaatidega on haaratud kibedasse võitlusse lapse hooldusõiguse pärast. Keegi valetab kohtunikule, kes teeb kiire otsuse, mille tagajärjed on aga kaugeleulatuvad. Kui Antoine hakkab harjutama oma vanemaoskusi poja kasvatamisel – lapse ilmselgeks õuduseks –, muutub „Hooldusõigus“ lausa raskesti jälgitavaks: ahastus, mida noor näitleja Gioria väljendab, on ärevust tekitav ning ekraani jaoks peaaegu liiga toores ja reaalne. Samal ajal hakkab Menochet’ Antoine end paljastama, ja see portree on tuttav igaühele, kes on kunagi kogenud sundmõtteid ja koduvägivalda. Üsna pea saab filmi vaadata veel ainult läbi sõrmede, kui Legrand toob oma draamasse koduse invasiooni aspekte, mis löövad hinge kinni kõigil, kaasa arvatud vaatajal.

Ehkki sõna „põnev“ ei tundu olevat nii karmi draama jaoks päris õige sõna, sobib see ideaalselt kirjeldama Legrand’i debüüti mängufilmi režissööri ja originaalstsenaariumi autorina.

Fionnuala Halligan, peafilmikriitik, Screen Daily

Xavier Legrand

õppis draamakunsti Pariisi Rahvuslikus Konservatooriumis. Ta on näitlejana töötanud paljude klassikute (Tšehhov, Shakespeare, Handke jt) näidendites, samuti on ta teinud koostööd mitmete Prantsuse filmilavastajatega (Louis Garrel, Laurent Jaoui, Benoit Cohen, Brigitte Sy). Oma esimese lühifilmiga „Avant que de tout perdre“ (2014), mis osales enam kui sajal rahvusvahelisel festivalil, pälvis ta neli auhinda Clermont-Ferrand’is ja sai Césari auhinna parima lühifilmi eest. Tema esimene täispikk film „Hooldusõigus“ sai tänavusel Veneetsia filmifestivalil parima režissööri ja parima debüütfilmi auhinna.

Filmograafia

  • Jusqu'à La Garde (Custody, 2017)

Ajakava

17.11.2017
17:30 - 19:04
Tallinn, 
Kino Artis
Saal 1
Subtiitrid: ENG
Seansikood: 011301
Väljamüüdud
19.11.2017
19:00 - 20:34
Tartu, 
Cinamon
Saal 4
Subtiitrid: ENG
Seansikood: 031801
Väljamüüdud
26.11.2017
21:00 - 22:34
Tallinn, 
Coca-Cola Plaza
Saal 8
Subtiitrid: ENG
Seansikood: 100505
Väljamüüdud
Külalistega seansid võivad lõppeda hiljem.

Programm

Screen International kriitikute valik

Filmi info

Riik: Prantsusmaa
Aasta: 2017
Kestvus: 94 minutit
Keel: prantsuse
Režissöör: Xavier Legrand
Produtsent: Alexandre Gavras
Stsenarist: Xavier Legrand
Operaator: Nathalie Durand
Montaaž: Yorgos Lamprinos
Osatäitjad: Denis Ménochet, Léa Drucker, Thomas Gioria, Mathilde Auneveux
Tootja: KG Productions
Festivalid: Venice (Best Director, Best Debut), Toronto, San Sebastian (Audience Award), Zurich, Chicago

Sünopsis

Režissöör

Peaaegu talumatult pingeline, kõiki valuvõtteid lubav sõit läbi koduse vägivalla õuduste – „Hooldusõigus“ on pilku ekraanile tõmbav painava reaalsuse ja kõrgemal tasemel kinematograafia sümbioos. Segu saab räige, nagu kavatsetudki: see liigeseid väänav, südant seisma panev linateos illustreerib kodust vägivalda ja sundmõtteid viisil, mis muudab hirmu käegakatsutavaks. Ometi nimetab režissöör oma mõjutajatena ka filme „Hiilgus“ ja „Kramer Krameri vastu“ ning need on ka kergesti äratuntavad. Selline on prantslase Xavier Legrand’i dünaamiline mängufilmidebüüt.

Film algab ringkonnakohtus, kus Antoine ja tema naine Miriam koos oma advokaatidega on haaratud kibedasse võitlusse lapse hooldusõiguse pärast. Keegi valetab kohtunikule, kes teeb kiire otsuse, mille tagajärjed on aga kaugeleulatuvad. Kui Antoine hakkab harjutama oma vanemaoskusi poja kasvatamisel – lapse ilmselgeks õuduseks –, muutub „Hooldusõigus“ lausa raskesti jälgitavaks: ahastus, mida noor näitleja Gioria väljendab, on ärevust tekitav ning ekraani jaoks peaaegu liiga toores ja reaalne. Samal ajal hakkab Menochet’ Antoine end paljastama, ja see portree on tuttav igaühele, kes on kunagi kogenud sundmõtteid ja koduvägivalda. Üsna pea saab filmi vaadata veel ainult läbi sõrmede, kui Legrand toob oma draamasse koduse invasiooni aspekte, mis löövad hinge kinni kõigil, kaasa arvatud vaatajal.

Ehkki sõna „põnev“ ei tundu olevat nii karmi draama jaoks päris õige sõna, sobib see ideaalselt kirjeldama Legrand’i debüüti mängufilmi režissööri ja originaalstsenaariumi autorina.

Fionnuala Halligan, peafilmikriitik, Screen Daily

Xavier Legrand

õppis draamakunsti Pariisi Rahvuslikus Konservatooriumis. Ta on näitlejana töötanud paljude klassikute (Tšehhov, Shakespeare, Handke jt) näidendites, samuti on ta teinud koostööd mitmete Prantsuse filmilavastajatega (Louis Garrel, Laurent Jaoui, Benoit Cohen, Brigitte Sy). Oma esimese lühifilmiga „Avant que de tout perdre“ (2014), mis osales enam kui sajal rahvusvahelisel festivalil, pälvis ta neli auhinda Clermont-Ferrand’is ja sai Césari auhinna parima lühifilmi eest. Tema esimene täispikk film „Hooldusõigus“ sai tänavusel Veneetsia filmifestivalil parima režissööri ja parima debüütfilmi auhinna.

Filmograafia

  • Jusqu'à La Garde (Custody, 2017)