Filmid

Vagurake

Gentle Creature, "Krotkaya"

Märksõna: Kirjandus

Sünopsis

Režissöör

Tunnustatud Ukraina flmitegija Sergei Loznitsa on olnud viimastel aastatel üks Ida-­Euroopa kino silmapaistvamaid hääli. Laiaulatusliku tööde nimekirjaga, millest enamik on dokumentaalfilmid, tutvustab Loznitsa meile oma kolmandat mängufilmi „Vagurake“ ja naaseb PÖFFile aasta pärast oma kiidetud dokumentaalfilmi „Austerlitz“ (2016).
Põhinedes kaudselt Fjodor Dostojevski samanimelisele lühiloole, jälgib „Vagurake“ ühe naise elu (Vasilina Makovtseva), kelle abikaasat süüdistatakse väidetavalt alusetult mõrvas ja ta kannab nüüd trellide taga oma karistust. Ühel päeval saab vene küla serval elav naisterahvas abikaasale saadetud paki tagasi kirjaga „Tagastada saatjale“. See sündmus sunnib teda vastuseid otsima, alustades visiidist vanglasse, kus tema abikaasat kinni peetakse. Reis sinna isoleeritud paika annab alguse ainulaadsele seiklusele ning viib naise järjest ebatavalistesse ja kummalistesse juhtumistesse, mis algavad kohmetult ja kasvavad ehedalt bürokraatlikuks põrguks, võimendatud veelgi suuremast psühholoogilisest vägivallast. Tema teekonda õigluse nimel „kompenseerib“ uskumatuna tunduv kafkalik absurd, mis balansseerib reaalsuse ja fantaasia piiril.
Loznitsa loob meisterlikult aeglases tempos kulgeva lavastatud dokumentaalfilmi, mis tundub kombatavam kui miski muu, mida me võime realistlikuks pidada.
„Vagurake“ võib kujutada endast põhjalikku uurimust sellest, kuidas kõik, mis peaks väidetavalt olema Venemaa ühiskonnas viimase 100 aasta jooksul arenenud, ei ole tegelikult grammigi muutunud.
Vassilis Economou

Sergei Loznitsa

(sünd 1964) on lõpetanud Kiievi Polütehnilise Instituudi inseneri ja matemaatikuna ning töötanud aastaid kõrgtehnoloogia valdkonnas. 1997. a lõpetas Loznitsa Moskva Filmikooli (VGIK), kust läks Peterburi edasi õppima dokumentaalfilmide tegemist. Tema režissööridebüüt „Minu õnn“ võitis 2010. a grand prix’ PÖFFi EurAsia võistlusprogrammis, 2012. a Cannes’is FIPRESCI preemia pälvinud Loznitsa teine mängufilm „Udus“ linastus PÖFFil Screen Internationali kriitikute valiku programmis. PÖFFil on esitletud ka lavastaja hilisemaid dokumentaalfilme „Maidan“, „Austerlitz“ ja „Sündmus“.

Filmograafia

  • Schastye moe (Minu õnn, PÖFF 2010)
  • V tumane (Udus, PÖFF 2012)
  • Maidan (PÖFF, 2014, doc)
  • Sobytie (Sündmus, PÖFF 2015, doc)
  • Austerlitz (PÖFF 2016, doc)
  • Krotkaya (Gentle Creature, 2017)

Ajakava

23.11.2017
18:30 - 20:53
Tallinn, 
Apollo Kino Solaris
Saal 1
Subtiitrid: ENG
Seansikood: 070802
Väljamüüdud
26.11.2017
20:15 - 22:38
Tallinn, 
Coca-Cola Plaza
Saal 2
Subtiitrid: ENG
Seansikood: 100102
Väljamüüdud
02.12.2017
20:45 - 23:08
Tallinn, 
Apollo Kino Solaris
Saal 3
Subtiitrid: ENG
Seansikood: 161302
Väljamüüdud
Külalistega seansid võivad lõppeda hiljem.

Programm

Panoraam

Filmi info

Riigid: Prantsusmaa, Saksamaa, Holland, Leedu
Aasta: 2017
Kestvus: 143 minutit
Keel: vene
Režissöör: Sergei Loznitsa
Produtsent: Marianne Slot
Stsenarist: Sergei Loznitsa
Operaator: Oleg Mutu
Montaaž: Danielius Kokanauskis
Osatäitjad: Vasilina Makovtseva, Liya Akhedzhakova, Valeriu Andriutã, Sergey Kolesov, Boris Kamorzin
Tootjad: Slot Machine, Arte France, GP Cinema Company, Looks Films
Festivalid: Cannes, Munich, Melbourne, New York, Busan, Warsaw

Sünopsis

Režissöör

Tunnustatud Ukraina flmitegija Sergei Loznitsa on olnud viimastel aastatel üks Ida-­Euroopa kino silmapaistvamaid hääli. Laiaulatusliku tööde nimekirjaga, millest enamik on dokumentaalfilmid, tutvustab Loznitsa meile oma kolmandat mängufilmi „Vagurake“ ja naaseb PÖFFile aasta pärast oma kiidetud dokumentaalfilmi „Austerlitz“ (2016).
Põhinedes kaudselt Fjodor Dostojevski samanimelisele lühiloole, jälgib „Vagurake“ ühe naise elu (Vasilina Makovtseva), kelle abikaasat süüdistatakse väidetavalt alusetult mõrvas ja ta kannab nüüd trellide taga oma karistust. Ühel päeval saab vene küla serval elav naisterahvas abikaasale saadetud paki tagasi kirjaga „Tagastada saatjale“. See sündmus sunnib teda vastuseid otsima, alustades visiidist vanglasse, kus tema abikaasat kinni peetakse. Reis sinna isoleeritud paika annab alguse ainulaadsele seiklusele ning viib naise järjest ebatavalistesse ja kummalistesse juhtumistesse, mis algavad kohmetult ja kasvavad ehedalt bürokraatlikuks põrguks, võimendatud veelgi suuremast psühholoogilisest vägivallast. Tema teekonda õigluse nimel „kompenseerib“ uskumatuna tunduv kafkalik absurd, mis balansseerib reaalsuse ja fantaasia piiril.
Loznitsa loob meisterlikult aeglases tempos kulgeva lavastatud dokumentaalfilmi, mis tundub kombatavam kui miski muu, mida me võime realistlikuks pidada.
„Vagurake“ võib kujutada endast põhjalikku uurimust sellest, kuidas kõik, mis peaks väidetavalt olema Venemaa ühiskonnas viimase 100 aasta jooksul arenenud, ei ole tegelikult grammigi muutunud.
Vassilis Economou

Sergei Loznitsa

(sünd 1964) on lõpetanud Kiievi Polütehnilise Instituudi inseneri ja matemaatikuna ning töötanud aastaid kõrgtehnoloogia valdkonnas. 1997. a lõpetas Loznitsa Moskva Filmikooli (VGIK), kust läks Peterburi edasi õppima dokumentaalfilmide tegemist. Tema režissööridebüüt „Minu õnn“ võitis 2010. a grand prix’ PÖFFi EurAsia võistlusprogrammis, 2012. a Cannes’is FIPRESCI preemia pälvinud Loznitsa teine mängufilm „Udus“ linastus PÖFFil Screen Internationali kriitikute valiku programmis. PÖFFil on esitletud ka lavastaja hilisemaid dokumentaalfilme „Maidan“, „Austerlitz“ ja „Sündmus“.

Filmograafia

  • Schastye moe (Minu õnn, PÖFF 2010)
  • V tumane (Udus, PÖFF 2012)
  • Maidan (PÖFF, 2014, doc)
  • Sobytie (Sündmus, PÖFF 2015, doc)
  • Austerlitz (PÖFF 2016, doc)
  • Krotkaya (Gentle Creature, 2017)