Nooruk sulgeb end nädalateks oma tuppa, jättes ahastava perekonna ukse taha. Jaapanis nimetatakse temasuguseid noori hikikomorideks, sarnane nähtus on pead tõstmas ka lääneriikides. Noormehe vanemad ja õde ei oska ette võtta midagi enamat kui seista suletud ukse taga, esitada küsimusi, sattuda masendusse, vabandada, ignoreerida, anuda ja loota. Kõige selle juures muutub suletud uks aina enam nende endi elude peegelpildiks. 

Režissöör Isabel Prahli debüütfilm, mille stsenaariumi autoriks on Karin Kaci, kujutab ambitsioonikalt perekonnaelu ja ühiskondliku arengu seost. Selles projektis osaleb ka üks Saksa suurepärasemaid ja karmimaid mõtlejaid, režissöör Dominik Graf. Prahli film on kompromissitu, päevakohane, emotsionaalselt sügav ning hiilgab visuaalse täpsusega. Perekond koosneb üksildastest hingedest, kes leiavad end aina enam nurka surutuna.

Prahl on filmi koondanud suurepärase näitlejate seltskonna: Bjarne Mädel, Emma Bading, Bibiana Beglau. Meeleheitel perekond laguneb tahtmatult, toimides vaid ühiskondlike normide järgi, unustades sealjuures tõelised isiklikud soovid.

Kas alles siis, kui kõik on hävitatud ja seistakse vabaduses, on võimalik lõpuks teada saada, kas ümbritseva näol oli tegemist kaitsva kindluse või vanglaga?

Film on vormiliselt terav ja emotsionaalselt sügav: Prahl näitab oma debüütfilmiga imetlusväärset küpsust.

Christoph Gröner