Filmid

Beuys

Beuys

Märksõnad: Elulood, Kunst

Sünopsis

Režissöör

Saksa kunstnik Joseph Beuys näib 30 aastat pärast oma surma visionäärina, kes oli oma ajast ees. Tal õnnestus esimese saksa kunstnikuna korraldada isikunäitus Guggenheimi muuseumis New Yorgis ajal, mil kodumaal peeti tema kunsti „kõigi aegade ülehinnatuimaks prahiks“. Kui temalt küsiti, kas sellised avaldused jätavad ta ükskõikseks, vastas ta: „Jah. Ma tahan inimeste teadlikkust suurendada.“

Tänapäeval kasutatakse tema kohta lühendatud loosungit: popikoon, mees kaabu, vildi ja „rasvanurgaga“. Sakslane, keda võib võrrelda avangardist Andy Warholiga.

Geniaalne dokumentaalfilmirežissöör Andres Veiel annab filmis Beuysile endale sõna, et vabastada ta ajaloolistest piirangutest.

Beuys ärkab siin uuesti ellu. Veiel monteerib arvukatest pildi- ja helidokumentidest kokku sidusa ja avameelse portree, mis avab pigem (nagu kunstnik isegi) ideeruume, kui annab midagi konkreetset teada. Beuys poksib, peab õppejõuna loenguid, vestleb inimestega, seletab pilte surnud jänesele ning küsib: „Kas te tahate tõesti teha revolutsiooni ilma naeruta?“ Filmis näeb Beuysi ka õpetajana ja Roheliste partei kandidaadina. Veidi enne surma laseb Beuys end korra ilma kaabuta pildistada.

Film kujutab Beuysi suure humanistina, tõsiselt võetavate ja lihtsate asjade eristamise meistrina, inimesena, kellel oli teistele suur, kosutav ja inspireeriv mõju. Tema laiendatud mõiste kunstist annab tänapäevalgi ainet asjakohastele ühiskondlikele, poliitilistele ning moraalsetele debattidele.


Christoph Gröner

 

Andres Veiel

(sünd 1959, Stuttgart) on õppinud psühholoogiat Berliinis, kus ta külastas samas ka režii ja näitlemise kursusi. Üks tema õppejõududest oli Krzysztof Kieslowski. Veieli film „Balagan“ (1993) põhjustas sensatsiooni ja sai mitmeid preemiaid. Tema dokfilm „Black Box BRD“ (2001) võitis Euroopa Filmiakadeemia parima dokfilmi auhinna. Tema neljas täispikk dokfilm „Näitlemisele pühendunud“ (2004) linastus ka PÖFFil. „Beuys“ on Veieli seitsmes täispikk film.

Filmograafia

  • Balagan (doc, 1993)
  • Die Überlebenden (doc 1996)
  • Black Box BRD (doc, 2001)
  • Die Spielwütigen (2003. Näitlemisele pühendunud, PÖFF 2004)
  • Der Kick (doc, 2006)
  • Wer wenn nicht wir (If Not Us, Who?, 2011)
  • Beuys (2017)

Ajakava

24.11.2017
18:15 - 20:22
Tallinn, 
Apollo Kino Solaris
Saal 4
Subtiitrid: EST
Seansikood: 081102
Külalised (1)
Väljamüüdud
Filmi külalised:  Režissöör Andres Veiel
01.12.2017
17:15 - 19:02
Tallinn, 
Kino Artis
Saal 1
Subtiitrid: EST
Seansikood: 151301
Väljamüüdud
02.12.2017
19:15 - 21:02
Tartu, 
Cinamon
Saal 4
Subtiitrid: EST
Seansikood: 161802
Väljamüüdud
Külalistega seansid võivad lõppeda hiljem.

Programm

Goethe-Institut esitleb: Uus Saksa Film
Doc@PÖFF

Filmi info

Riik: Saksamaa
Aasta: 2017
Kestvus: 107 minutit
Keeled: saksa, inglise
Režissöör: Andres Veiel
Produtsent: Thomas Kufus
Stsenarist: Andres Veiel
Operaator: Jörg Jeshel
Montaaž: Stephan Krumbiegel, Olaf Voigtländer
Heliloojad: Ulrich Reuter, Damian Scholl
Tootja: zero one film
Festivalid: Berlin, Hong Kong, Sydney, Jerusalem, ­Melbourne

Sünopsis

Režissöör

Saksa kunstnik Joseph Beuys näib 30 aastat pärast oma surma visionäärina, kes oli oma ajast ees. Tal õnnestus esimese saksa kunstnikuna korraldada isikunäitus Guggenheimi muuseumis New Yorgis ajal, mil kodumaal peeti tema kunsti „kõigi aegade ülehinnatuimaks prahiks“. Kui temalt küsiti, kas sellised avaldused jätavad ta ükskõikseks, vastas ta: „Jah. Ma tahan inimeste teadlikkust suurendada.“

Tänapäeval kasutatakse tema kohta lühendatud loosungit: popikoon, mees kaabu, vildi ja „rasvanurgaga“. Sakslane, keda võib võrrelda avangardist Andy Warholiga.

Geniaalne dokumentaalfilmirežissöör Andres Veiel annab filmis Beuysile endale sõna, et vabastada ta ajaloolistest piirangutest.

Beuys ärkab siin uuesti ellu. Veiel monteerib arvukatest pildi- ja helidokumentidest kokku sidusa ja avameelse portree, mis avab pigem (nagu kunstnik isegi) ideeruume, kui annab midagi konkreetset teada. Beuys poksib, peab õppejõuna loenguid, vestleb inimestega, seletab pilte surnud jänesele ning küsib: „Kas te tahate tõesti teha revolutsiooni ilma naeruta?“ Filmis näeb Beuysi ka õpetajana ja Roheliste partei kandidaadina. Veidi enne surma laseb Beuys end korra ilma kaabuta pildistada.

Film kujutab Beuysi suure humanistina, tõsiselt võetavate ja lihtsate asjade eristamise meistrina, inimesena, kellel oli teistele suur, kosutav ja inspireeriv mõju. Tema laiendatud mõiste kunstist annab tänapäevalgi ainet asjakohastele ühiskondlikele, poliitilistele ning moraalsetele debattidele.


Christoph Gröner

 

Andres Veiel

(sünd 1959, Stuttgart) on õppinud psühholoogiat Berliinis, kus ta külastas samas ka režii ja näitlemise kursusi. Üks tema õppejõududest oli Krzysztof Kieslowski. Veieli film „Balagan“ (1993) põhjustas sensatsiooni ja sai mitmeid preemiaid. Tema dokfilm „Black Box BRD“ (2001) võitis Euroopa Filmiakadeemia parima dokfilmi auhinna. Tema neljas täispikk dokfilm „Näitlemisele pühendunud“ (2004) linastus ka PÖFFil. „Beuys“ on Veieli seitsmes täispikk film.

Filmograafia

  • Balagan (doc, 1993)
  • Die Überlebenden (doc 1996)
  • Black Box BRD (doc, 2001)
  • Die Spielwütigen (2003. Näitlemisele pühendunud, PÖFF 2004)
  • Der Kick (doc, 2006)
  • Wer wenn nicht wir (If Not Us, Who?, 2011)
  • Beuys (2017)