Kaasaegses filmikunstis on siiani säilinud mõned tabud, mille ületamiseks pole leitud sotsiaalset julgust; teine põhjus on ka selles, et mõnda teemat on erakordselt keeruline puudutada, võtmata ideoloogilist seisukohta või varjamata asja tõsidust dramaatilise jutuvestmisega. Üks sellistest tabudest on koonduslaagrite realistlik kujutamine.

Poola filmitegijad on viimastel aastatel siiski suure julguse ja tõsidusega pöördunud oma rahva valulise lähiajaloo juurde (näiteks Pawel Pawlikowski „Ida“, 2013). Maciej Sobieszczanski filmil on vähemalt sama palju dimensioone ja nüansse. Linateose tõeline jõud kasvab välja sellest, et autor ei võta ideoloogilisi seisukohti. „Lepitus“ räägib ilustamata ja usutavalt inimese valikutest väga karmides psühholoogilistes oludes.

Film viib meid 1945. aasta kevadesse, mil sakslased on Poolast välja tõrjutud ning võimu on enda kätte võtnud poolakad. Tegevuspaigaks on endine saksa laager, milles nüüd peetakse kinni sakslasi ja nende käsilasi. Ühel päeval ilmub laagrisse noormees Franek, kes palub võtta end tööle vangivalvurina. Peatselt selgub aga, et patriootliku meelsuse varjus on tal muudki põhjused. Kättemaksust pinevil õhkkonnas kumavad läbi karakterite varasemad suhted, kuju võtab lootusetu armukolmnurk. Kõik peategelased on sunnitud midagi ohverdama, maha müüma vähemalt osa oma hingest.

„Lepitus“ on meisterliku küpsusega lavastatud, tundlik ja jõhker film. Neile, kes suudavad sügavamale vaadata inimliku kurjuse pealispinnast, pakub see tõelise elamuse.

Martin Oja