Kartmatu ja südikas rollisooritus Laetitia Doschilt täidab kõik filmi „Montparnasse ­Bienvenue“ kaadrid – see on kineetiline, intsidentidest kubisev portree ohjeldamatust, kuid visast Paulast, 31-aastasest naisest, kes on sattunud emotsionaalsesse vaba­langemisse.

Stsenarist-režissöör Léonor Serraille’ esimene film on täis ootamatusi ja üllatusi, kui energiline tuulepea Paula põrkub rikošetina ühest olukorrast teise pärast seda, kui tema armuke – tema endine õpetaja ja tunnustatud fotograaf Joachim, kellega ta elas kümme aastat – ta maha jätab. Paula on alati olnud paras lõuapoolik ja improviseerib alati, nagu sõltuks sellest ta elu. Ilmselt jõuab ta juba enne lõunat rääkida pool tosinat valet, kuid ta tahab alati head ning näeb seda, mida enamik inimesi nimetab „reaalsuseks“, lõputu hoovusena, mida tuleb valikuliselt kas redigeerida või kaunistada.

Pealkirjas nimetatud Montparnasse Bienvenue on suur ühistranspordi keskus, mis teenindab seda Pariisi piirkonda, kus Paula väheste talle kuuluvate asjadega ja sisuliselt kodutuna ringi uitab. Kuna ta on ühtaegu nii vastutustundetu kui ka leidlik, põrkab ta ajutistest ühe-öö-küljealustest odavate hotellide ja tagasihoidlike, kuid siiski rahuldavate eluasemeteni. Paulal on üks silm sinine ja teine pruun – see omadus viib üheni paljudest põnevatest episoodidest.

Ükski normaalse mõistusega inimene ei tahaks Paulaga koos elada, kuid on meeldejääv kogemus saada osa tema elust 97 ekraaniminuti jooksul.