Filmid

Mehed ei nuta

Men Don't Cry, "Muškarci ne plaču"

Sünopsis

Režissöör

Maalilises Bosnia mägikuurortis on grupp sõjaveterane koondunud omanäolisesse rehabilitatsiooniprogrammi, mille eesmärgiks on vähem kui kakskümmend aastat pärast Jugoslaavia sõja lõppu lepitada vaenupooli. Kui esmapilgul näivad keskealised mehed mänguliste harjutustega kergemeelselt aega veetmas, siis psühhodraama käigus paljastuvad peagi vastuolulised ning endiselt toored emotsioonid. Konstrueeritud macho-
fassaadi tagant ilmub nähtavale nii sloveenide, bosnialaste kui ka horvaatide, nii usklike kui ka ateistide, nii kristlaste kui ka moslemite ühisnimetajana hingelämmatav häbi, sest kõik on õppinud sõjas enda kohta midagi, mida nad parema meelega ei tunnistaks.

„Sõda lõppes 20 aastat tagasi, aga mitte sinu jaoks,“ sõnab Jugoslaavia sõja veteranidele psühhoterapeut Ivan. See tõdemus ongi filmi keskseks jõuks. Eksitav on uskuda, et sõda suudab konflikte lahendada ning lahingumöllude kulminatsioonis peitub vabastav katarsis. Pigem on sõda rängaks alguseks – ellujäänud alustavad purunenud elu, kus vastuolud on senisest teravamad ning vaenupooled omavahel endiselt lepitamatud. Kuidas lõpetada see sõda, mis vaikivate meeste sisemuses aina edasi keeb?

Alen Drljevici esimene täispikk mängufilm on mõjus linateos sõjast, mis lahingumöllu elustamise asemel keskendub hoopis sellele, mis käib nähtamatult sõdimisega kaasas. Eredad meeskarakterid on suurepärase näitlejateansambli, mis koondab endas Balkani eri piirkondade tuntumaid näitlejaid, vaieldamatuks töövõiduks. Drljevici ja näitlejate vaheline sünergia on võtmeks, mis aitab keeruka teema ilustamata ja hinnanguid andmata ekraanile tuua.

Katriin Kütt

Alen Drljević

(sünd Sarajevo) on Euroopa Filmiakadeemia liige, kes lõpetas Sarajevo Kujutavate Kunstide Akadeemia lühifilmiga „The Paycheck“ (2005), mis nomineeriti EFA poolt parima lühifilmi auhinnaga. Oma esimeses täispikas dokumentaalfilmis „Carnival“ (2006) võttis Drljevic fookusesse 1990ndate traagilised sündmused endises Jugoslaavias; filmi näidati maineka Amsterdami dokumentaalfilmide festivali (IDFA) võistlusprogrammis. Karlovy Vary filmifestivalil žürii eriauhinna pälvinud „Mehed ei nuta“ on lavastaja esimene täispikk mängufilm.

Filmograafia

  • Muskarci ne placu (Men Don’t Cry, 2017)

Ajakava

24.11.2017
21:00 - 22:40
Tallinn, 
Coca-Cola Plaza
Saal 4
Subtiitrid: ENG
Seansikood: 080306
Väljamüüdud
02.12.2017
14:15 - 15:55
Tallinn, 
Kino Artis
Saal 1
Subtiitrid: ENG
Seansikood: 161301
Väljamüüdud
Külalistega seansid võivad lõppeda hiljem.

Programm

Panoraam
Kuumad teemad

Filmi info

Riigid: Bosnia ja Hertsegoviina, Sloveenia, Horvaatia, Saksamaa
Aasta: 2017
Kestvus: 100 minutit
Keel: bosnia
Režissöör: Alen Drljević
Produtsendid: Damir Ibrahimovic, Jasmila Žbanic
Stsenaristid: Alen Drljevic, Zoran Solomun
Operaator: Erol Zubčević
Montaaž: Vladimir Gojun
Osatäitjad: Boris Isaković, Leon Lučev, Emir Hadžihafizbegović, Sebastian Cavazza, Ermin Bravo, Boris Ler
Tootja: Deblokada
Festivalid: Karlovy Vary (Special Jury Award), Hamburg, Chicago

Sünopsis

Režissöör

Maalilises Bosnia mägikuurortis on grupp sõjaveterane koondunud omanäolisesse rehabilitatsiooniprogrammi, mille eesmärgiks on vähem kui kakskümmend aastat pärast Jugoslaavia sõja lõppu lepitada vaenupooli. Kui esmapilgul näivad keskealised mehed mänguliste harjutustega kergemeelselt aega veetmas, siis psühhodraama käigus paljastuvad peagi vastuolulised ning endiselt toored emotsioonid. Konstrueeritud macho-
fassaadi tagant ilmub nähtavale nii sloveenide, bosnialaste kui ka horvaatide, nii usklike kui ka ateistide, nii kristlaste kui ka moslemite ühisnimetajana hingelämmatav häbi, sest kõik on õppinud sõjas enda kohta midagi, mida nad parema meelega ei tunnistaks.

„Sõda lõppes 20 aastat tagasi, aga mitte sinu jaoks,“ sõnab Jugoslaavia sõja veteranidele psühhoterapeut Ivan. See tõdemus ongi filmi keskseks jõuks. Eksitav on uskuda, et sõda suudab konflikte lahendada ning lahingumöllude kulminatsioonis peitub vabastav katarsis. Pigem on sõda rängaks alguseks – ellujäänud alustavad purunenud elu, kus vastuolud on senisest teravamad ning vaenupooled omavahel endiselt lepitamatud. Kuidas lõpetada see sõda, mis vaikivate meeste sisemuses aina edasi keeb?

Alen Drljevici esimene täispikk mängufilm on mõjus linateos sõjast, mis lahingumöllu elustamise asemel keskendub hoopis sellele, mis käib nähtamatult sõdimisega kaasas. Eredad meeskarakterid on suurepärase näitlejateansambli, mis koondab endas Balkani eri piirkondade tuntumaid näitlejaid, vaieldamatuks töövõiduks. Drljevici ja näitlejate vaheline sünergia on võtmeks, mis aitab keeruka teema ilustamata ja hinnanguid andmata ekraanile tuua.

Katriin Kütt

Alen Drljević

(sünd Sarajevo) on Euroopa Filmiakadeemia liige, kes lõpetas Sarajevo Kujutavate Kunstide Akadeemia lühifilmiga „The Paycheck“ (2005), mis nomineeriti EFA poolt parima lühifilmi auhinnaga. Oma esimeses täispikas dokumentaalfilmis „Carnival“ (2006) võttis Drljevic fookusesse 1990ndate traagilised sündmused endises Jugoslaavias; filmi näidati maineka Amsterdami dokumentaalfilmide festivali (IDFA) võistlusprogrammis. Karlovy Vary filmifestivalil žürii eriauhinna pälvinud „Mehed ei nuta“ on lavastaja esimene täispikk mängufilm.

Filmograafia

  • Muskarci ne placu (Men Don’t Cry, 2017)