Filmid

Nahk nõnda pehme

A Skin So Soft, "Ta peau si lisse"

Sünopsis

Režissöör

Kanada režissöör Denis Cote viib vaataja maailma, mida mõned ihalevad, kuid mis paljudes tekitab pigem vastuseta küsimusi – Cote jälgib pooleteist tunni jooksul kuue kulturisti argipäeva: kuidas nad söövad, trenni teevad, pereliikmetega suhtlevad ja aeg-ajalt lihaseid punnitavad. Me ei näe neid võistlemas, välja arvatud üks wrestlingumatš, kuid võistlus on nende elu sisu. Võistlusmoment tuleb esile ka filmi dramaatilisemas episoodis – jõusaalis, kus üks lihamägi teise pingutusi altkulmu seirab.

Cote ei too kulturistide meeltes ja mõtetes toimuvat vaatajale kuidagi lähemale, ehkki vaataja on sõna otseses mõttes ninaga vastu neid skulptuurseid lihamägesid surutud. Me ei kuule sõnagi seletavaid kommentaare, pilt peaks kõnelema iseenda eest. Cote eesmärk ongi pigem tuua kulturisti elu vaatajale lähemale, aidata mõista, miks täisjõus mehed rauakolakaid tõstavad, veoautot enda järel veavad või lihaseid punni ajades endast selfisid teevad.

Režissöör läheneb oma objektile pieteeditundega, vaataja tuleb endal selgusele jõuda, kas see, mida need kahtlemata edevad mehed teevad, on tõepoolest koomiline või on tegemist hoopis vaatajapoolse eelarvamusega.

Tõnu Karjatse

 

Denis COTÉ

(sünd 1973, New Brunswick, Kanada) on tänapäeva Québeci üks hinnatumaid ja originaalsemaid filmitegijaid, kelle filmid lammutavad piire erinevate žanrite vahel. Karjääri filmitööstuses alustas ta filmikriitikuna, hiljem eksperimentaalsete lühifilmide tegijana. Tema esimene mängufilm „Drifting States“ (2005) sai Locarno festivalil videofilmide arvestuses Kuldse Leopardi peaauhinna. Kõik Côté järgmised filmid on hästi vastu võetud rahvusvahelistel filmifestivalidel. Tema seitsmes täispikk film „Vic ja Flo nägid karu“ linastus PÖFFi raames 2013. aastal. „Nahk nõnda pehme“ on režissööri kümnes täispikk film.

Filmograafia

  • Les états nordiques (Drifting States, 2005)
  • Nos vies privées (Our Private LIes, 2007)
  • Elle veut le chaos (All That She Wants, 2008)
  • Carcasses (2009)
  • Curling (2010)
  • Bestiaire (2012)
  • Vic+Flo ont vu un ours (Vic ja Flo nägid karu, PÖFF 2013)
  • Que ta joie demeure (Joy of Man’s Desiring, 2014)
  • Boris sans Béatrice (Boris without Béatrice, 2016)
  • Ta peau si glisse (A Skin So Soft, 2017)

Ajakava

26.11.2017
21:45 - 23:18
Tartu, 
Cinamon
Saal 4
Seansikood: 101803
Väljamüüdud
27.11.2017
20:30 - 22:23
Tallinn, 
Coca-Cola Plaza
Saal 10
Seansikood: 110702
Külalised (1)
Väljamüüdud
Filmi külalised:  Režissöör Denis Coté
Filmi juhatab sisse Kanada suursaadik T.E. Hr Alain Hausser, pärast filmiseanssi jagab oma kogemusi Eesti parim kulturist Ott Kiivikas
28.11.2017
18:15 - 20:08
Tallinn, 
Apollo Kino Solaris
Saal 4
Seansikood: 121101
Külalised (1)
Väljamüüdud
Filmi külalised:  Režissöör Denis Coté
Külalistega seansid võivad lõppeda hiljem.

Programm

Eesti Olümpiakomitee esitleb
Foorum

Filmi info

Riik: Kanada
Aasta: 2017
Kestvus: 93 minutit
Keel: prantsuse
Režissöör: Denis COTÉ
Produtsendid: Jeanne-Marie Poulain, Denis Côté, Joëlle Bertossa, Dounia Sichov
Stsenarist: Denis Côté
Operaator: François Messier-Rheault
Montaaž: Nicolas Roy
Osatäitjad: Jean-François Bouchard, Cédric Doyon, Benoit Lapierre, Alexis Légaré, Maxim Lemire, Ronald Yang
Tootja: Art & Essai
Festivalid: Locarno, Melbourne, Toronto, Hamburg, London

Sünopsis

Režissöör

Kanada režissöör Denis Cote viib vaataja maailma, mida mõned ihalevad, kuid mis paljudes tekitab pigem vastuseta küsimusi – Cote jälgib pooleteist tunni jooksul kuue kulturisti argipäeva: kuidas nad söövad, trenni teevad, pereliikmetega suhtlevad ja aeg-ajalt lihaseid punnitavad. Me ei näe neid võistlemas, välja arvatud üks wrestlingumatš, kuid võistlus on nende elu sisu. Võistlusmoment tuleb esile ka filmi dramaatilisemas episoodis – jõusaalis, kus üks lihamägi teise pingutusi altkulmu seirab.

Cote ei too kulturistide meeltes ja mõtetes toimuvat vaatajale kuidagi lähemale, ehkki vaataja on sõna otseses mõttes ninaga vastu neid skulptuurseid lihamägesid surutud. Me ei kuule sõnagi seletavaid kommentaare, pilt peaks kõnelema iseenda eest. Cote eesmärk ongi pigem tuua kulturisti elu vaatajale lähemale, aidata mõista, miks täisjõus mehed rauakolakaid tõstavad, veoautot enda järel veavad või lihaseid punni ajades endast selfisid teevad.

Režissöör läheneb oma objektile pieteeditundega, vaataja tuleb endal selgusele jõuda, kas see, mida need kahtlemata edevad mehed teevad, on tõepoolest koomiline või on tegemist hoopis vaatajapoolse eelarvamusega.

Tõnu Karjatse

 

Denis COTÉ

(sünd 1973, New Brunswick, Kanada) on tänapäeva Québeci üks hinnatumaid ja originaalsemaid filmitegijaid, kelle filmid lammutavad piire erinevate žanrite vahel. Karjääri filmitööstuses alustas ta filmikriitikuna, hiljem eksperimentaalsete lühifilmide tegijana. Tema esimene mängufilm „Drifting States“ (2005) sai Locarno festivalil videofilmide arvestuses Kuldse Leopardi peaauhinna. Kõik Côté järgmised filmid on hästi vastu võetud rahvusvahelistel filmifestivalidel. Tema seitsmes täispikk film „Vic ja Flo nägid karu“ linastus PÖFFi raames 2013. aastal. „Nahk nõnda pehme“ on režissööri kümnes täispikk film.

Filmograafia

  • Les états nordiques (Drifting States, 2005)
  • Nos vies privées (Our Private LIes, 2007)
  • Elle veut le chaos (All That She Wants, 2008)
  • Carcasses (2009)
  • Curling (2010)
  • Bestiaire (2012)
  • Vic+Flo ont vu un ours (Vic ja Flo nägid karu, PÖFF 2013)
  • Que ta joie demeure (Joy of Man’s Desiring, 2014)
  • Boris sans Béatrice (Boris without Béatrice, 2016)
  • Ta peau si glisse (A Skin So Soft, 2017)
Parima debüütfilmi stipendium 5000 EUR Jamesonilt.