Pelin Esmer on türgi naisrežissöör, kes on oma eelnevate töödega festivalidel tähelepanu äratanud ning toonud koju mitmeid nominatsioone ja auhindu.

"Midagi kasulikku" on küpse filmitegija rahunenud meele väljendus, mis viib meid pikale rongisõidule läbi maalilise looduse ja mille käigus kuuleme nagu muuseas mälestustest, unistusest ja pettumustest ning oleme tunnistajaks elu üllatavatele keerdkäikudele.

Üks rong kulgeb läbi videvikuuduste orgude ning õhtuste läidetud lampide varjus  toimetavate asulate ja külade, mis tekitavad igatsuse rohkem näha ja teada, mis toimub neil salapärastel nõlvadel ja tukkuvates külades. Kuid rong liigub peatumata edasi, rebides meid ümbritsevast lahti ja jätmata hetke, et seisatada ja mõtiskleda.

Peategelane Layla (Basak Köklükaya) on äraoleva olekuga poetess, kes talle omase uudishimuga suhtub võrdse huviga kõigesse: sellesse, mida räägib talle lauanaaber, möödasõidul kinni püütud juhuslikku pilku või noore tüdruku Canani (Öykü Karayel) kohutavasse ülesandesse, mis talle surmraske vastutuse õlule asetab. Vastandlikele karakteritele vaatamata on Köklükaya ja Karayeli osatäitmises võluvat harmooniat, mida terve filmi vältel nautida ja mille turvalisse rahusse end usaldada. 

Filmis jooksevad paralleelselt mitmed reaalsused: rong kui elu kulg, mis liigub aina edasi ja edasi, aknatagune, mis tagasi olnusse viib, ja jutuvested, mis kõlavad rongirataste müra foonil kui eksootilised pärsia muinasjutud. 

Pehmele voolavale pastelsusele vaatamata tegeleb film karmi elu ja surma küsimusega, laskumata sealjuures kordagi sentimentaalsusesse või pateetikasse. Layla peas vormuv diskreetne poeesia, mis õrnalt meeli riivab, ei ole küll midagi kasulikku, kuid võib päästa elusid. Loodame nii.

Dagmar Raudam